Torbikud



Rahvariietest

Rahvariiete hooldamine

Rahvariided on seltsi vara, mida tuleb hoida oma hingehinnaga ja kui midagi juhtub, siis vastutab ja maksab kulud see isik, kelle käes parasjagu riided on.

Artikkel Rahvariiete hooldamisest ja puhastamisest

Kuidas kanda rahvarõivaid – väike õpetus kõigile

NAINE, NII EI TOHI:

– Vöö peab olema seotud tugevalt, selle otsad ei tohi kusagilt välja rippuda.

– Hame peab olema triigitud, selle kaelus peab olema kinnitatud sõlega.

– Pärg ei tohi olla viltu kuklas, pärja alt ei tohi otsmikule langeda juukseid.

– Lubatud ei ole värvilised sukkpüksid ega põlvikud (isegi kui need on valged).

– Lubatud ei ole mustriline rinnahoidja, mis võib läbi hame välja paista.

– Lubatud ei ole kanda sõrmuseid ega kõrvarõngaid.

– Juuksed ei tohi olla lahti.

– Lubatud ei ole tugev silmameik. 

SIIN ON KÕIK ÕIGE:

– Vöö on seotud tugevalt, vöö otsad on peidetud.

– Pärg on peas otse, juuksed on kahes punupatsis.

– Hame on puhas ja triigitud, läbi selle ei paista pesu.

– Hame on kinnitatud väikese sõlega kurgu alt, soovi korral võib rinnale lisada suure sõle.

– Jalas on valged, paksud, ilma mustrita sukkpüksid.

– Pastlad on seotud korralikult, paelte otsad on korralikult põimitud ümber jala ja ei tilbenda kusagil.

– Kusagil ei paista üleliigseid tilinaid.

– Naeratus on näol ja selg on sirgu. 

PÕLLE KANDMISEL PANE TÄHELE:

– Põll seotakse vöö alla.

– Põlle paelad ja sidumisnöörid peidetakse seeliku alla.

– Põll peab olema triigitud! 

TANU KANDMISEL PANE TÄHELE:

– Tanu paelad seotakse kinni kukla tagant (mitte kurgu alt).

– Tanu alt ei tohi paista juukseid.

– Pikad patsid võib tõmmata kukla tagant tanu serva ja paela vahelisest august läbi, lühikesed juuksed ei tohi kusagil tilbendada.

– Tanu peab olema puhas ja triigitud. 

MEES, PANE TÄHELE:

– Pluus peab olema puhas ja TRIIGITUD.

– Sõle alla peidetakse pluusi paelad, sõlg kinnitub kurgu alla, mitte suvaliselt keset pluusipilu.

– Murumütsi kantakse nii, et ette jääb sinine triip.

– Murumüts on korralikult peas, mitte kuklasse lükatud.

– Krae nurgad jäävad vesti alla.

– Kaelarätt seotakse nii, et pannakse kaela tagant läbi, tehakse ees topeltsõlm ning kaelarätt jääb pluusikrae alla.

– Naeratus on näol ja selg on sirgu! 

MEES, PANE TÄHELE:

– Meie rahvarõivaste juurde käivad musta värvi ülepõlve põlvikud või sukkpüksid.

– Ei sobi ükskõik mis muud värvi põlvikud.

– Ei sobi lühikesed põlvikud. 

Üldist juttu rahvarõiva kandjale

Kui panete selga rahvarõivad, siis olete vanaaegsetes traditsioonilistes peorõivastes. Rahvarõivad on osa meie rahvuskultuurist. Igale eestlasele peaks olema auasi kanda oma rahvarõivaid õigesti, korrektselt ja väärikalt.

Need on kuldsed sõnad Igor Tõnuristi raamatust „Rahvarõivakandja abiline.“ Järgnevad soovitused tulevadki selle põhjal.

Rahvarõivast peaks eelkõige mõistma, kujundama oma positiivne suhtumine sellesse ja alles siis rahvarõivaid kandma hakkama.

Mehed

Reeglina on veste õmmeldud linase seljaosaga, mis näitab, et neid ei kantud esindusliku pealisrõivana. Erandiks on vaid Jüri kihelkond Harjumaal. Pidulik mees on kas vöötatud pikk-kuue või vatiga.

Särgikaelus kinnitage väikese vitssõlega või siduge kinni paelte-sõltustega.

Võru-, Mulgi- ja Setumaal mehed kaelarätte ei kandnud.

Võrumaa, osalt isegi Tartumaa (Sangaste, Rõngu) ja ka mulgi mehed kandsid vanasti oma särke-hamesid pükste peal. Sel juhul oli särk vöötatud kitsa vööga.

Naised

Abielunaise pidulik kostüüm koosnes pikast särgist, seelikust, vööst, peakattest (koos vastava soenguga), põllest, pikk-kuuest, kampsunist jt sinna juurde kuuluvatest esemetest.
Naised kandsid ka lühikesi varrukateta pihakatteid-liistikuid, mis meenutavad tänapäeva veste. Lõuna- Eestis need ei kinnistunud, pigem jäid neidude riietuseks, vanemad daamid peaksid olema kampsunitega.

Tartu- ja Võrumaa tanude äär jääb kulmudest veidi kõrgemale, umbes poole otsmiku kõrgusele. Võib toetada ümber pea seatud juuksepalmikutega või riidest võruga – vahruga. Kuklal võivad juuksed tanu alt välja paista. Äärepits on tugevasti ümber otsmiku. Lõuna-Eesti tanusid üldiselt ei tärgeldatud. Tanulindid kinnitati tanusopist allapoole, alumise serva lähedale.

Lõuna- Eestis kandsid naised rinnarätte koos kampsunite, pikk-kuubede ja liistikutega.

Pidulikud metallehted on hõbedast. Plekist suveniirmärk pole sõlg ja näitab kandja lohakust. Puidust ja õlgedest sõled ja muud ehted ei kuulu rahvariiete juurde, kullast kõrvarõngad ja sõrmused on ka liiast. Naiste viljakuse sümboliks on kuhiksõlg, mis kinnitati rinnale. Samuti kasutati kinnituseks ka vitssõlge. Kui mitut sõlge korraga kanti, siis kõige uhkem läks rinnale ja väikseim kurgu lähedale. Sõlesiid jäi kuhiksõle peale rippu. Väiksed tüdrukud kandsid vitssõlge nagu poisidki.

Värvilisi klaashelmeid võib kanda kõikide rahvariietega. Esimene helmerida pandi tüdrukule kaela üsna varsti pärast sündi. Helmeste värvus on eelistavalt tumedamat tooni punane, roheline, sinine, must, valge ja värvitu klaas. Puidust, plastmassist ja seemnetest helmed ei kuulu rahvariiete juurde. Helmeid on soovitav kanda lahtise helmekeena, sidudes need kukla taga paelaga. Esimene helmerida on tihedalt ümber kaela. Järgmised helmeread seatakse vitssõle ja suure sõle vahele.

Vöö siduge korralikult. Alustage sidumist alt ülespoole, mähkige spiraalina ümber keha, eelmine vöökord jäägu natuke paistma. Kui seelik kipub pidevalt vöö alt välja tulema, siis vaadake kas seeliku ümbermõõt teile paras on (vajab pingutamist).

Põllede juures on oluline pikkus ja laius, vastavuses kandja mõõtudega. Tavaliselt laienes põll allapoole. Üleval peaksid olema voldid ja kurrud seatud nii, et need jääks kahe puusakondi ette, siis ei kipu põll taha vajuma ja jääb ka üldmulje ilusam.

Lapsed ja noorukid

Nende rõivad olid tagasihoidlikud ja lihtsad. Tüdrukutel võiks olla särk, seelik, vöö. Poistel särk, püksid, vöö. Mõlematel vitssõled. Tüdrukute juuksed võiksid olla palmitsetud, kellel pikkus lubab. Kindlasti välistatud litritega pärjad. Noorte puhul valus teema jalanõud. Kas pealt kinnised kingad (nööridega) või pastlad… Muidu paljas jalg, aga peoks ei sobi.

Need väiksed parandused toovad juba Lõuna-Eesti omapära esile. Viimasel ajal kiputakse stilisatsiooniga üle pakkuma ja küll on kahju, kui meie kandi naiste au sees olnud oskused kaovad.


FacebookInstagram